Kallemaailmareisid

Kuna paljud teist on Ühendriikides käinud, siis ei hakka pikalt pajatama ja soovitama. Mõned väiksesed kokkuvõtted ja nõuanded siiski. * Soovitan soojalt külastada Sequoia rahvusparki ja külastuseks varuda vähemalt päev. Pigem juba nädal. Seal on matkarajad nii maalilises looduses, et võtab kohe hingetuks. Kohe kõrval on veel teinegi rahvuspark - Kings Canyon National Park, seega tegemist jagub. Kuid metsas liikuge mitmekesi, seal on palju karusid.   * Ei suuda kuidagi harjuda sellega, et Ühendriikides on hinnad ilma maksudeta. Valid näiteks poes endale kauba, rehkendad peas hinnad kokku ja kassa juures küsitakse sinult rohkem. Kui hakkad uurima, siis räägitakse maksudest selles osariigis ja sellest, et kõik peavad makse maksma. Selliseid juhtumeid oli hotellides, toidukohtades, kauplustes ... ja kunagi ei saanud aru, millal on hind maksudega ja millal mitte. * Piim on Ühendriikides väga joodav ja soovitan kõigile osta poest külma piima. Tõsi, rasvaprotsent on kõikjal mada

     Täna läksin Suurde kanjonisse välja ettevalmistatult - kohale jõudsin 7.20, kui rahvast veel palju polnud ja oli hea jahe, kaasas oli 1 gallon vett (ca 3,8 l) ning jalas sobivad jalanõud. Ilmateade lubas 28 kraadi kuid kohapealne termomeeter näitas kell kümme juba 32 kraadi. Kuumemaks suurt ei läinud. Suur Kanjon Kanjoni lõunaäär   Enne kanjonisse jõudist poseerisid mulle tee peal põdrad, kes nägid kangesti põhjapõtrade moodi välja ( video ) ja väikesed loomad, kelle nime ma ei oska hetkel öelda ( video ).  Vaade poolelt teelt kanjoni põhja Alustasin ülevalt ja üsna pea sain aru, et Suur Kanjon ei kanna oma nime ilmaasjata. Hakkasin mööda äärt kõndima muudkui pildistasin ja filmisin. Üks vaade oli teisest kenam (video ). Aga kuna päike paistis ja kanjonis oli selline kuumavine, siis esimesed fotod ei tulnud kuigi head. Niimoodi kõndisin mööda kanjoni äärt üle nelja kilomeetri ja rada läks veel kakskümmend kilomeetrit edasi. Äärel kohtasin ü

Hommikul panin matkajalanõud jalga ja varusin vett ning pool kaheksa hakkasin sõitma Suure Kanjoni poole. Arvestus oli, et umbes 12 jõuan sinna, sest sõita oli 450 km. Kuid sain ma sõidetud vaevalt 60 km kui mind suunati tagasi. Igal pool oli politsei ja lihtsalt paluti tagasi keerata. Keerasingi ja peatusin umbes 200 m kaugusel hotelli parklas ning hakkasin uurima, mis toimub. Kusagilt kuulsin, et ees on sild ja sellel on inimene, kes tahab alla hüpata. Küsisin, et kas sillast mõnda teed mööda ka läheb, siis kuulsin, et jah, 270 miilise ringiga. Hmm ... natuke liiga palju. Otsustasin oodata. Kui olin kaks tundi ära oodanud avastasin, et hotellil on tasuta internet ja uurisin natuke selle intsidendi kohta. Tuli välja, et hüppaja on naine, kellega politsei peab läbirääkimisi.  Ühus tiirutasid helikopterid, kohal olid ajakirjanikud ja tuhanded inimesed pidid oma plaane muutma, sest naine sillal tahtis oma elu lõpetada allahüppamisega. Miks ta tahtis alla hüpata, seda saame ehk hil

Sellise nimega tänaval ja sellises kohas küll ei tahaks elada Olen Las Vegases ja pean tunnistama, et tänase päeva kõige toredam pole mitte Las Vegas vaid hoopis sõit siia. Hakkasin hommikul Bakerfieldist tulema ja olin pärast mitmeid peatusi kella kahe ajal Las Vegases. Tee kulges läbi preeria kus polnud mingit elu peale mõnede põõsaste ja rohu. Väljas oli 42 kraadi sooja ja kõik paistis nii kuivanud olevat. Panen siia mõned filmid preeriast läbisõimisest ja üle mägede sõitmisest ja oaasi ehk viljakasse orgu jõudmisest . Vaadates neid mõelge, et räägitakse meie väiksesest asustustihedusest - samas kui sellistes kohtades on üks bentsujaam viiekümne kilomeetri peale ja muud ei midagi. Käisin ühes linnas nimega Brastow sees ka. Kui meil lauldakse depresiivsetest Eesti väikelinnadest, siis minu arust see laul sobib väga hästi ka USA väikelinnadele. Selle üldistuse teen ma kahe USA ringreisi põhjal 2013 külastasin idapoolseid osariike, nüüd läähepoolseid ja seis on sama mõlemis.

Eile (minu jaoks täna) käisin oma väikese armsa renditud Kia Rio´ga, mis on nagu lilliputi auto olema peab, hiiglastel külas ehk Sequoia Rahvuspargis. Sinna oli Bakersfield´ist ca 200 km ja tagasi sama palju. Valisin ööbimiseks just selle väikelinnakese, sest see asub just Los Angelese, Sequoia Rahvuspargi ja Las Vegase teede lõikumiskohas. Linnake ise on täpselt nagu Radikaride linn Autode multikas. Kuna täna oli pühapäev, siis oli see linnake ka selline uimane ja tühi. Kuna olen ikka varajase ärkamisega, siis sõin kell kuus mõned vahvlid, mis on USA tavaline hommikusöök kehvades hotellides, ja panin lõikama. Kohale jõudsin kell 8.54. Nii seisis pargi piletil, mis muide maksab 30 USD. Selle raha eest võis kogu päeva pargis ringi käia ja nautida elamusi. Kohe kui ma väravast sisse sõitsin jäi silma imeline loodus - mäed, jõed, metsad ... mmm. Superilus. Ainult sequoiasid polnud kusagil. Sõitsin ja pildistasin ja filmisin. NB ! täna ma jälle filme üles ei pane, sest interne

 Mida siis kokkuvõtteks kirjutada ja lugejatele soovitada, kui nende rada Santiagosse viib? Vaatamata ekstreemsetele sündmustele jäid mul Tšiili st meeldivad mälestused. * Santiago on ilus puhas ja hästi hooldatud linn, Võrreldes näiteks Brasiiliaga on puhtus märkimisväärne. Prügimajandus on hästi korraldatud ja inimesed ise ka hoolivad oma ümbrusest. Nägin palju hooldustöödega tegelevaid inimesi. * Keele probleem ka siin, täpselt sama mis Brasiilias. Ainult võrreldes eelmisega on siin portugali keele asemel hispaania keel.  Põhiline on ka siin see, et nad lihtsalt räägivad sulle hispaania keeles ... ning ei soovi märgata, et sa ei oska. * Talvel on Santiagos jahe. Öösiti isegi võib öökülma esineda ning kuna enamus hooneid on väheste küttekehadega ning ühekordsete akendega, siis on üldse külm igal pool. * Piim on Tšiilis täiesti joodav, täpselt samasugune nagu Brasiilias. Siiski juuakse seda ka siin kuumalt, kuid poest sai ka külma piima. * Tšiili rahaühik peeso on kõvasti

  Karabinjeerid olid nagu kaarnad, kes ootasid oma hetke Üliõpilasi muudkui kogunes juurde. Nagu eile lubasin, suundusin täna hommikul linna vaatama. Ma ei osanud arvatagi, milliste sündmuste keskmesse ma satun. Alguses oli kõik rahulik, ainult karabinjeerid seisid igal pool, näod mornid ja pilk valvas. Mul tuli kohe meelde Hitchcock´i film "Linnud", kus autor väga ilmekalt kirjeldas halba ennet enne rünnakut. Linna peaväljakul, mis asus minu hotelli lähedal aga kogunesid noored. Nad olid plakatite ja lippudega, millest ma midagi aru ei saanud. Jalutasin ja filmisin seal. Alguses oli noori ehk 400-500, kuid aja möödudes neid muudkui tuli ja tuli juurde. Minu juurde tuli üks ajakirjanik ja küsis minu käest hispaania keeles midagi, mille peale ma vastasin inglise keeles, et ma ei oska hispaania keelt. Ajakirjanik läks kohe üle inglise keelele. Ta küsis, kas ma tean, mis siin sünnib. Loomulikult vastasin, et ei tea. Siis ta selgitas, et Tšiilis on üliõpilaste õppe

    Andid lennukilt  Andid alt linnast - paistavad nii lähedal  Hommikul vaatasin ilmateadet ja kuna lubas päikesepaistelist päeva, siis otsustasin minna Andide mäestikku matkama. Vaatasin hotelli juurest, et mäed paistavad ja kuna ma ühistranspordist eriti ei jaganud, siis otsustasin jälle jala minna. Kell oli siis kaheksa hommikul. Eks ma olin juba Rios harjutanud ka jala käimist ja mõtlesin, et harjutan veel, sest ees on ju matk Suures Kanjonis ja lõpuks Himaalaja. Vaja ikka kõvasti trenni teha enne. Tee peal ostsin kaks kilo banaane ja pudeli vett ja muudkui astusin mägede poole. Kõndides vaatasin Santiago tänavaid ja olin meeldivalt üllatunud. Vaatamata sellele, et olin äärelinnas, olid tänavad puhtad, aiad hooldatud ja kenad. Kohtasin ka palju inimesi, kes parajasti lehti koristasid (siin on ju hilissügis) ja tänavaid puhastasid. Väga hea mulje jäi sellest linnast. Aga teadupoolest paistavad mäed alati lähemal olevatena, kui nad tegelikult on ja k

Nagu ikka teen kokkuvõtte pärast riigist lahkumist. Brasiilias õnnestus mul käia koguni kahes linnas - Rio de Janeiros ja Manaus (läbisõidul ka Brasil´is ja Sao Paulos). Väga eriline riik see Brasiilia. Poleks osanud arvatagi, et seal nii keeruliseks läheb.   * Keele probleem. Nimelt räägitakse seal ainult portugali keelt ja neid, kes oskavad inglise keelt, on väga väga vähe. Näiteks ei leidunud rahvusvahelise lennujaama autorendis inimest, kes oskaks inglise keelt - selleks kutsuti lennujaamast mingi eraldi inimene, kes tõlkis. Autorendi töötajad lihtsalt rääkisid mulle pikka aega portugali keeles, vaatamata sellele, et ma proovisin neile inglise keeles mitu korda öelda: "Ma ei saa aru. Ma ei oska portugali keelt". Sama juhtus ka hotellides, toidukohtades, tänavatel ja mujal. Põhiline ongi see, et nad lihtsalt räägivad sulle portugali keeles ... ning ei soovi märgata, et sa ei oska. Mina lõpuks hakkasin neile vastama eesti keeles, sest vahet ju polnud.   * Rio de Ja

Kuu loojumine hommikusse udusesse vihmametsa   Minu väike Ford hotelli ees  Tavaline nähtus vihmametsas - ahvid puu otsas Unustasin vist Manaus´i jõudmisel kirjutada, et rentisin ka siin auto. Nimelt kui ma lennuväljal küsisin taksojuhtide käest, kui palju maksab sõit hotelli, siis nad küsisid 75 reali. Pisike rehkendus näitas, et edasi tagasi 150 reali pluss kohapealne transport ja liikumise piiratus. Otsustasin rentida 290 realiga auto kolmeks päevaks. Ja vihmametsa sõiduks kulus see marjaks ära. Manaus on kõikidel majadel kõrged plangud ja nende peal elektripiirded, sest ahve on siin tõsiselt palju. Kui minna ükskõik kus kohas metsa, siis mõnda ikka kohtab. Täna ei saa ahvifotot panemata jätta, sest muidu on kirjeldus vihmametsast poolik. Vihmametsatee, kuhu minu auto sõita ei saanud Ega need vihmametsad midagi erilist olegi. Lihtsalt väga tihe mets koos suure taime-, putuka- ja loomakooslusega. Minu käik vihmametsa eriti ei õnnestunud. Taimi nägin, mõ