Kallemaailmareisid

  Sain 2011 aastal doktorandina võimaluse sõita Jaapanisse konverentsile Wood Culture and Science Kyotos. K una minu tütar oli tihedalt seotud Anime filmifestivaliga, siis oli ka tema sügav soov Jaapanisse sõita. Eks ma siis võtsin temagi kaasa. Saime vajalikud ööbimised Tokios ära broneeritud, konverentsile registreeritud, Japan Rail Passi ostetud ja muudki ettevalmistused tehtud. Lennupiletid saime Finnairist otse Helsinki - Tokyo ja elu näis lill ... kuid saatus oli otsustanud teisiti.   Alustasime oma reisi Tallinnast 11.märtsi varahommikul, kui lendasime Tallinnast Helsinkisse, et sealt edasi Tokyo lennule suunduda, kuid äkitselt märkasime, et see lend on edasi lükatud ja natukese aja pärast tühistatud. Uurisin asja ja sain teada, et Jaapanis on toimunud maavärin ning selle tulemusena tekkis tsunami ja ... Tokyo lennuväli on ajutiselt suletud. Närvilisi reisijaid oli peale meie veelgi. Läksin siis FinnaAiri boksi ja ootasin seal oma järjekorra ära ning palusin vaadata, ku

  Minu esimene reis Saksamaale toimus 1993 aastal, kui töötasin EstSteinis Tartu esinduse juhatajana. Sain tubli töö eest preemiareisi Leipzigi ehitusmessile koos teiste Eesti ettevõtjate ja ehitusjuhtidega. Pidi olema tšarterlend, mis viis meid otse sinna ja tagasi. Eelmisel õhtul enne väljalendu oli aga EstSteinis väike koosviibimine restoranis "Carina", mis hetkel kannab nime "Tuljak". Sõitsin sinna oma ametiautoga ja jätsin reisiasjad autosse, sest lend oli hommikul vara. Koosviibimine möödus mõnusalt - söödi, joodi ja peeti kõnesid, kuid kui ma autosse tagasi pöördusin sain külma du šši osaliseks ... minu kohver oli kadunud. Ega seal kohvris midagi erilist polnudki, mõned riided, hambahari ja pasta ning märkmik, kuid kohvri taskus oli ka minu verivärske Eesti pass.   Mõte hakkas kohe välgukiirul tööle - mida teha, hommikul lend välismaale ja passi pole. Rääkisin sellest oma ülemusele, kes ei osanud midagi arvata. Tegin avalduse politseile, kes võ

 Vaade Wellingtoni linnale Wellingtoni jõudsime reede hilisõhtul. Kohalikku hostelisse jõudes arvasime, et nüüd saab kiirelt puhkama, kuid linnas toimuv ei lasknud uinuda. Tundus nagu oleks kogu Wellingtoni südalinn üks suur pidukoht. Tänavad ja baarid (mida oli seal arvukalt) olid puupüsti täis igas vanuses pidutsejaid. Kõige rohkem oli noori vanuses 16-25 aastat. Põhitegevus oli õllejoomine, suhtlemine väiksemates rühmades ja tantsimine, sest peaaegu igas baaris oli kas elav- või plaadimuusika, mis meelitas uusi külastajaid. Ringkäik linnas võttis päris mitu tundi ja juba laupäeva varahommikul õnnestus voodisse saada. Ärgates ja välja vaadates nägime ulatuslikke koristustöid, sest tänavad olid tõsiselt räämas pärast öist melu.  Aga meie (siin olin juba koos Tarbatu tantsijate ja Lindpriidega) tee viis pärast põgusat hommikusööki linnaga tutvuma ja selleks oli parim võimalus kõrgendikult vaadates. Sõita sai sinna raudteega ülesmäge, mis polnud mõeldud turistidele, vaid t

Selle jutu kirjutasin aastal 2008, nüüd ainult pisut parandasin kirjavigu ... Kunagi kaua-kaua aega tagasi lugesin ilukirjanduslikku raamatut inglise perest, kelle saatus viis Austraaliasse ja kus nad tasakesi kohanesid elu- ja kliimatingimustega. Raamatus oli väga   hästi kirjeldatud kohalikku loodust ja sealseid inimesi. Ja siis tekkis unistus, võiks ju ise ka kunagi sinna sõita, mitte turistina vaatamisväärsusi vaatama, vaid lihtsalt sõita mööda maad ja tunnetada sealset elu. Aastad läksid, unistus jäi … ja 2007 aasta sügisel tegi rahvatantsuansambli Tarbatu, kus minagi tantsin, assistent Ingrid teatavaks, et on võimalus sõita Austraaliasse ja Uus-Meremaale eesmärgiga esineda sealsetele välis-eestlastele Eesti vabariigi 90-nda aastapäeva puhul. Ma kohe ei uskunud oma kõrvu, kas siis nüüd ?...   Kuid oma nõusolekut tollel õhtul ma siiski ei andnud, sest kodus olid mul tookord pojad - kolme poolene ja kuuekuune ning naine, kes kõik peaks ootama jääma. Ka summa, mis tuli ise

Mina koos tütrega 1990 Veel enne kooli ametlikku EPA lõpetamist suundusin tööle Hellenurme kolhoosi peainseneriks ehituse alal. Minu lõputööks oli ju Hellenurme kolhoosi ehitusosakonna privatiseerimine ja talu punkerkuivati projekt. Sain teha lõputööd koos palgatööga paralleelselt. Kuna ehitusosakonna alla kuulus väike puutöökoda, siis oli vaja seal seadmeparki täiendada. Otsustasin võtta nõukogude plaanimajandusest viimast ja leidsin võimaluse osta soodsalt puidu nelikanthöövelpink otse Moskvast. Selleks oli kolhoosil piisavalt rublasid ning pink ise oli ülisoodne. Kõik sai kenasti telefoni teel kokku lepitud ja nagu ikka toona, tuli sõita Moskvasse seadme ostu vormistama. Nii ma siis võtsingi sinna ja tagasi rongipileti ning lisasin oma pagasisse mitu pudelit Vana Tallinnat ja Viru Valget ning sõit võiski alata. Moskvas leidsin vastava ministeeriumi kenasti üles ja neljasilmavestlusel kõrgete ametnikega sai ostu-müügileping alla kirjutatud ning minu pagas kergenes heade jo