Kallemaailmareisid

Ja ongi viimane päev, homme hommikul sõidan tagasi Eestisse. Aeg on kokkuvõtteid teha. Ilus reis oli. Võistlused, mida ma siia vaatama tulin, läksid edukalt. Meie võistkond sai täis medalikomplekti. Tüdrukute kõrgushüppes kuld ning poisid said judos hõbeda ja pronksi. Mis aga kõige tähtsam - noored said näha uusi kohti, tuttavaks uute inimestega ja kogeda uusi elamusi.   Baskiiria on selline vastuoluline maa. Ühelt poolt paistab vastu rikkus igalt poolt, kuid samas on kohutavalt vaesust. Panen siia ühe foto, mis ehk kõige ilmekamalt iseloomustab kohalikku elu. See foto on tehtud keset linna, kus vaesus ja jõukus kohtuvad. Inimeste töötasud on siin tavaliselt 35000-40000 rubla kuus ehk natuke üle 500 euro. Üks hääletaja rääkis isegi 300 eurostest palkadest. Samas on kaubanduskeskusi iga nurga peal, üks uhkem kui teine. Kui linnast maale sõita, siis on kontrast eriti suur. Vaadake veel seda külaelu videot ja mõelge, millist lihtsat elu seal inimesed elavad. Kui rääkida baskiiri

Tänane päev kulges judovõistluste tähe all. Kohe hommikul kihutasin spordisaali ja õhtuks jõudsin hotelli tagasi. Emotsioone pea kuhjaga täis. Aga hakkan kohe algusest. Eile õhtul olid loosimised. Karl-Johannes sai endale esimese ringi vastaseks tugeva venelase. Lisaks oli veel meilt kolm judokat - Samuel, Kaspar ja Markus. Ega kellelgi kergeid vastaseid polnud. Karl-Johannes läks tulle esimesena. Võistlus kestis ainult 6 sekundit ja venelane leidis end selili maas - ippon. Vaadake ise . Seejärel läks ringi Samuel 81+ kehakaalus ja selgus, et tema vastane andis loobumisvõidu - vist vigastus. Kolmas oli Markus, kelle vastane oli Israelist - tuli raske võit. Kaspar kahjuks kaotas teisele iisraellasele ja tema jaoks oli võistlus läbi, sest vastane ei jõudnud poolfinaali.   Teises ringis oli jälle esimene Karl-Johannes, kelle vastaseks oli judokas Sloveeniast. Seekord kulus ipponi saamiseks koguni 26 sekundit. Teine kiire võit, tubli, järgmiseks poolfinaal. Vaadake seda siit . Samuel

Hommikul kihutasin kohe peale hommikusööki, mis jälle väga täpselt tuppa toodi, Eesti võistkonna hotelli TAN. Sain avatseremoonia piletid kenasti grupijuhile antud ning nägin oma poja ka ära. Oli teine pisut väsinud, kuid muidu täitsa traksis. Kui tagasi oma hotelli jõudsin, ootas mind natuke kurvastav mail - К сожалению Вам отказано, teatas mulle Южно-Уральский заповедник ametnik. See tähendab, et Uraalidesse matkama ma siis minna ei saa. Nojah, tegemist on militaarse põhjusega, seal lähedal on sõjaväelinn ja objektid, mis arvatavasti selle looduskaitseala mäe otsast paistavad. Kuid las sellega olla nagu on, mina läksin kaubanduskeskusse, mille parklasse oli end sisse seadnud ka lennuk. Ostsin sealt umbes 50 euro eest kolm paari jalatseid ja olin jälle eluga rahul. Naljakas oli kaubanduskeskuses tualettidele viitav märk … mis näitab selgesti, kus kelle süda asub. Veel õnnestus hommikupoole näha kohalikku teatrit, mis oli palistatud kauni haljastusega. Ning seejärel juba suu

Ei plaaninud seekord blogi kirjutada, kuid esimene päev Ufaas Baškiiria vabariigis oli nii elamusterohke, et "...ei saa mitte vaiki olla". Alustan eile õhtust. Lennujaamas ootas mind väike Hundai, mille Avis oli kenasti sinna pannud ja kuna kell oli juba kaheksa, siis ei hakanud muud tegema, kui sõitsin kohe hotelli. Aknast avanes väga ilus vaade, mida ma teiega kõrvalolevalt fotolt jagan. Toas oli massaažiga dušš, mis osutus mittetöötavaks, kuid konditsioneer siiski töötas ja sain toatemperatuuri magatavaks. Vaatasin õhtul veel meilid ja päevaplaanid teisipäevaks üle. Väga meeldiva meili sain ka, et mulle oli ka eraldatud pilet avatseremooniale. Aitäh, Andre Seppa, asjaajamise eest. Pidin pileti kätte saama kongressihallist Toratau alates kella 9-st. Seega tellisin hommikusöögi tuppa kella 9-ks ja keerasin magama. Oli hea uni. Hommikul minuti pealt kell 9 koputati uksele ja toodi hommikusöök, mis oli suhteliselt kesine, kuid söödav ja kosutav. Kohe pärast sööki panin