Kallemaailmareisid

Kuhu ma siis eelmises blogis jäingi … Ba Na mägedest tulime alla. Nüüd olen Hue Eco Lodges. Kui eelmisi postitusi lugesite, siis ühes neist oli ka juttu ecolodgest, mille mälestused polnud just kõige meeldivamad. Kuid seekord on sama kaubamärgi all olev koht kardinaalselt teistsugune. Väikesed majakesed  keset paradiisiaeda. Kohe kõrval voolab kaunis jõgi ja linnud laulavad. Majakestes on kõik mugavused - kaks dušši, oma aed, ventilaatorid ja konditsioneerid. Voodid mugavad ja disain super. Mis sa hing veel tahad. Aias ringi kõndides leidsime igasugu puuvilju kasvamas ja õitsemas. Huvitav on vaadata puid, kus mõned viljad on valmis ja samas on teistel okstel alles õied. Loomulikult oli aias nii kahjureid kui antagoniste. Õnnestus vaadelda ühe korraliku nälkja toimetusi ning ämblikust, kes passis võrgus putukaid. Looduse tasakaal, mida siin pole rikutud. Mulle on jäänud Vietnamist tõesti tunne, et siin pole lageraieid ega suuri tossavaid tehaseid. Kindlasti on ka siis tööstusrevolut

Nagu eelmises postituses kirjutasin. alustan päikesetõusu fotoga. Väga kaunis vaatepilt Mu Cang Chai Eco Lodges. Selle eest võib isegi ära unustada need askeetlikud magamisruumid ja külma, mida öösel tundsin. Kenasid vaatepilte koguneb elu jooksul ikka palju-palju neid on rasketel hetkedel hea meenutada … läheb kohe kergemaks. Mulle tundub, et see ongi meelerahu otsimisel kõige olulisem - leida tasakaalustuseks kauneid hetki. Sõime hommikust õues, et saaks neid vaateid sügavamale mälusoppi jäädvustada. Ja siis edasi, bussiga mööda kõrvalisi mägiteid Hanoi poole. Just nimelt kõrvalisi mägiteid … Vietnamis on olemas ka kiirteed, mis kulgevad otse küladest mööda, kuid seal ei näe ju midagi olulist. Tee äärde lisandusid riisipõldudele teekasvatuse terrassid. Saime Janno käest põhjaliku loengu teejoomise kasulikkusest. Kuid ega ma selle pärast veel rohelist teed jooma hakka … mulle meeldib jätkuvalt ingveri tee. Teepõldude hulk oli muljetavaldav.... kui nad udust välja tulid, sest koh

Terrass-põllud mäenõlval Udused mäed Jõudsime rongiga Sa Pa piirkonda varahommikul. Meil olid küll kupeevagunid, kus saime magada, kuid ega magamisest suurt midagi välja ei tulnud, sest rong õõtsus ja mürises hullusti. Mis seal ikka, see on reisimisega seotud. Olin Sa Pa´s, unine, kuid elevil … sest tegemist on väga kauni mägedes väikelinnaga, kus on maalilised vaated udustele mägedele. Kahjuks või õnneks ma mitteuduseid mägesid ei näinudki. Kui te kõrvalolevat fotot suuremalt vaatate, siis näete, et mägesid on ka ülevalpool udupiiri. Linnake asus üle 1500 m kõrgusel merepinnast. Elanikke on Sa Pa piirkonnas ca 35000.  Omaette vaatepildiks olid mäenõlvadele rajatud riisipõllud, mis olid terassidena kogu mäekülje ulatuses. Hetkel polnud riis kuigi kõrge ja sellepärast olid põllud vähe värvilised. Mäekülgedel sai põlde harida vaid käsitsi, sest ükski masin ei saaks sellistel nõlvadel sõita. Selliseid põldusid olid kõik mäeküljed täis. Aastasadade, võibolla ka tuhandete, pikkun

Ma ei plaaninud sellel reisil midagi postitada, kuid täna, Vietnami reisi viiendal päeval, tundsin - olen emotsioone nii täis, et kui ma neid kirja ei pane, siis lähevad need kaotsi. Uued emotsioonid tulevad peale, reisi lõpuni on veel kaheksa päeva. Sissejuhatuseks veel nii palju, et olen Vietnamis koos Janno ja Siret Seedriga ning meid kokku on üksteist kulgejat. Nendest viiega olen ma juba olnud erinevatel Aasia reisidel varemgi. Mulle meeldib Seedritega reisida, nad ei karjata kaasreisijaid nagu lambaid, vaid annavad kõigile võimaluse teha seda, mida kellegi hing õigeks peab. Enne reisikirjeldust natuke Vietnamist - kõik teavad Vietnami sõda, kus ameeriklased proovisid kommunistliku riigi jõuga viia kapitalistlikuks. 1975 aastal sõda lõppes vietnamlaste võiduga. Nad on selle üle väga uhked. Kuid üheksakümnendatel leiti seal, et Nõukogude liit laguneb, riik on halvas seisus ja et turumajandus polegi nii paha.... ning hakati koostööd tegema sama Ameerika Ühendriikidega, kellega ä