Kallemaailmareisid

Iga tore asi saab kord otsa. Nii see reiski ... Öösel saabusin Frankfurdi lennuga Tallinna ning nüüd istun Tallinn-Tartu bussis ja kulgen kodu poole. Väljas sajab lund ja teed on libedad. Temperatuuride vahe Costa Ricas ja Eestis on üle 30 kraadi. Kuid ilus on see eestimaine talv. Reisist... Mis meeldis. Päikesetõus  Kariibi merest  ja  päikeseloojang Vaiksesse ookeani  olid võrratud. Neid videosid muutkui vaataks ja vaataks. Kui meel tulevikus kurvaks läheb, siis võtan youtube lahti ja naudin taas ja taas neid võrratuid hetki "...mõni hetk on kohe ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga-väga ilus ...", laulab Jaan Tätte. Just selliste hetkede nimel tasub elada ja rõõmu tunda. Costa Rica riigina meeldis väga. Puhas, kultuurne ja väga ilusa loodusega riik. Looduspargid ja neid ühendavad rohekoridorid on selle riigi sümboliks. Costa Rica loodus on võrratult ilus ja vaheldusrikas. Miks küll ei võiks Eestigi võtta sama kurssi ... ka meie loodus on Euroopa mõistes veel puutumata

           Hommik algas kurvalt, sest äikesevihm, mis kogu öö oli sadanud, ei tahtnudki järgi anda. Hommikusöögi ajal müristas ja sadas edasi ning päevaplaane tuli muuta. Pole ju mõtet minna paadiga sõitma, kui nähtavus on alla saja meetri ning peab kogu aeg sees istuma. Kiire otsus oli - lähen hoopis lähimat linna vallutama. Selleks oli Ouepos, mis asub hotellist umbes 8 kilomeetri kaugusel. Mõeldud tehtud. Hommikusöök naha vahel tellisin takso ja sõitsin linna. Kohale jõudes sain aru, et seda asulat linnaks nimetada on ikka liiast ... kirik, selle ümber sadakond maja ja sadam ... kõik. Nojah, jalutasin tunnikese ja otsustasin einestada. Tellisin papaia piimajoogi, mis maitses normaalselt, salati palmisisust, mis maitses huvitavalt ja loomaliha, mis ei maitsenud üldse. Niru lõuna nagu ka linnake ise. Ainus, mis ma sealt sain, oli üks pluus ... asümeetriline, nagu mulle meeldib.                    Hotelli tagasi sõitsin kohaliku bussiga... mis osutus väga odavaks 320 kolooni ehk siis u

           Vaikse ookeani rand on meid vastu võtnud väga kuuma kliimaga ja troopilise äikesega. Päeval oli õhutemperatuur +30-35 vahel. Eile õhtul tuli äiksevihm ja täna hommikul kella 4.30 ajal, kui blogi kirjutan, ikka veel sajab ja müristab.  Eile õhtul läksime päikeseloojangut vaatama, kuid siis algas vihm ja meie lootused päikeseloojangust kustusid. Öö otsa on sadanud. Nii on minu arusaam troopilisest vihmast muutunud. Kui varem arvasin et sajab kõvasti ja lühidalt, siis nüüd olen näinud, et kõvasti ja pikalt. Kuid nüüd pisut pikemalt eilsest päevast.          Kõigepealt annan kõigile lugejatele hea idee, kuidas saab tühjadest pudelitest teha väga huvitavad valgustid. Meie hotellis on niimoodi kujundatud kõik välis- ja sisevalgustid ... kusjuures on kasutatud väga erineva suuruse, värvi ja kujuga pudeleid. Kindlasti proovin kodus järgi, kuidas see meie kliimas toimiks ... mul just ongi välisvalgustus poolik ja vanu pudeleid leiab ikka. Ah jaa ... hotellitubades pole siiski pudelva

      Küll aga võivad siin kliimatingimused muutuda. Ülevalt mägedest alla mereranda sõites muutus +17-20 kraadi soe ja hästi niiske õhk hetkega üle +30 kraadiseks kuivaks kuumuseks. Pilvine ja udune vaade muutus eredaks päikesepaisteks. Nii see mägine kliima on. Koos kuumusega ilmusid lagedale troopilised loomad. Ühe jõe ääres peatudes nägime seal tervet krokodillide kolooniat. Lugesin neid kokku kümmekond. Lesisid seal liikumatult liival nagu oleks nad plastikust kujud. Kui aga keegi viskas tühja kookosekoore suure sulpsuga vette, siis muutusid need kujud hetkega kiirrongideks kes kõik eksimatult sulpsatuse suunas tormasid. Päris hea vaatepilt. Seda oli hea vaadata kõrgelt maanteesillalt, mitte vahetult jõe äärest. Nägin ühe teise jõe ääres silti: "Ujumine keelatud. Mitte sööta krokodille". Alles nüüd sain aru, et need kaks lauset olid omavahel seotud. Eriline elamus - näha vabas looduses krokodille.          Õnneks pole meres neid kohutavaid elukaid. Seega seal saab ka uju

         Mis see pilvemets siis on?  Pilvemetsaks kutsutakse üle 1500 m kõrgusel asuvaid igihaljaid troopilisi metsi . Sellised olevat maailmas 736. Mina käisin siis ühes neist - Monteverde pilvemetsas matkamas. Nii kõrgel on aga enamasti udune (pilvemetsi nimetatakse ka udumetsadeks) ja sllepärast on seal suhteline õhuniiskus kogu aeg 100% juures. Loomulikult tähendab see, et vihma sajab sageli. Costa Rica keskosas kulgeb Kordiljeeride mäeahelik, kus pilvemets asub. Kariibi merelt tulevad soojad ja niisked õhumassid (pilved) jõudes mäeahelikuni peatuvad seal ja kogu neis olev niiskus kondenseerub metsamassiivis. Nii on mets kogu aeg niiske.              Nagu ka vihmametsas, käib pilvemetsades võitlus valguse pärast ja ehk veel rohkemgi, sest pilvemets on tihedam. Sellepärast on metsas justkui kaks tasapinda - esimene maapind, kus taimed kinnituvad ja kust toitaineid ammutavad ja siis teine - latvade tasapind, kus iga ruutmeeter on kellelegi elulise tähtsusega. Paljud taimed alustavad

         Eile äratasid mind möiraahvi hõiked. Üks isane oli nii kiimas, et ei saanud muidu kui alustas juba päikesetõusul so umbes 5.45 oma kisaga. Nojah, eks ma olin juba peaaegu ärganud ka. Kuid panin siis riided selga ja läksin välja seda looma vaatama-kuulama..... nii pisike ahv aga nii kõva kisa. Kuulake ise . Hommikuhämaruses on näha ka tema hambad ... uhh millised kihvad. Proovisime ise ka tema häält teha, et ärgitada ahvi karjuma, kuid selle peale tegi ta vaid uhk-uhk-uhk. Veel tuli jälgida, et otse ahvi alla ei seisaks, sest ülevalt tuli korralikult ahvi hommikuse sisikonna puhastuse jääke alla. Kõndides õnnestus isegi paar korda sisse astuda ... sest pilk oli ju kogu aeg üleval. Kuid päike tõusis kiiresti ja ahv loobus oma armuhõigetest ning asus sööma . Hiljem nägin, et emasel oli laps kõhul ... mis armuvalust siin rääkida. minu uksetagune         Hommikusöök söödud suundusime bussi, et sõita uude mägisesse piirkonda. Kusjuures hommikul oli keegi otse minu ukse taha urineeri

      Tä nane päev algas matkaga  Rincon de la Vieja rahvuspargis  vana vulkaani ümbruses metsas. Seda vulkaani nimetati vana naise vulkaaniks, sest oleva t legend õnnetust armastusest, kraatrisse heidetud indiaaniprintsist ja tema armastatust, kes veetis oma elupäevad kraatri ääres majakeses. Just selle pärast ei purskavatki see vulkaan laavat, vaid aeg-ajalt tuhapilvi (viimati 2017) ning tema kraatrist tuleb pidevalt veeauru. Veendusime selles ka ise. Kusjuures sealt välja tulev aur oli tugevalt väävlilõhnaline ning lisaks aurule paiskasid alt tulevad aurud kaasa ka mudapiisku. Sellist mudaallikat nimetaid kohalikud pod-pod kraatriks. Videol on huvitav vaadata ja kuulata mudaallika "elu ". Väävliaurud sundisid sageli aga kraatri juures kiirustama, sest nende sees olemine oli hingemattev. Selliseid auravaid ja mulksuvaid moodustusi oli metsas kõikjal umbes paarihektarisel alal. Nende aur täitis vihmametsa ja oli üks osa sellest. Huvitav, et just seal oli hulgaliselt erivärvi

            Lubatud tehtud. Kirjutan täna hommikul toitudest. Mul on ju terve toidublogi  , kus ma toitusid hindan ... miks ei võiks hakata seda ka reiside ajal tegema. 2016 tegin katse piimaga erinevates maailma piirkondades. Alates sellest reisist hakkan siis eraldi kirjutama kõigist toitudest. Las Costa Rica olla siis esimene. Selleks, et oleks asjal süsteem, jaotan toidud nelja viide ossa - joogid (va alkohol, sest teadupoolest neid jooke ma ei degusteeri), starterid ja peakoka tervitused, eelroad ja supid, põhiroad ning loomulikult magustoidud. Nii, läheb lahti.              Joogid.      Ei pea just eriline mälumängur olema, et teada - Costa Rica jookidest domineerivad värsked mahlad. Ah jaa ... nagu paljudes teistes soojades riikides, tuuakse (või on juba laual) kohe alguses külma värsket vett joogiks. See on nii loomulik, et ei pea küsimagi. Mahladest on pakkuda papaia, mango, apelsini ja arbuusi mahlasid ning mingeid magusaid mahlasid, kus on väiksed seemned sees ja mille pärit