Kallemaailmareisid

       Seda kokkuvõtet on väga raske kirjutada, emotsioonid käisid äärest äärde ja vastuolusid oli nii palju nii iseendas kui ümbritsevas. Võibolla alustakski vastuoludest … Kõigepealt kõige olulisem – kultuurilised vastuolud. Siin ei mõtle ma niivõrd erinevate hõimude kultuuride erinevust kuivõrd euroopaliku kultuuri pealetungi Etioopias tervikuna. Nendes piirkondades, mis jäävad suurtest teedest ja lennujaamadest kaugemale, on see vähem tunda, kuid linnades üha rohkem. Paraku on tunda, et kohalikud kultuurid jäävad euroopaliku survele alla ja see ei tee kohalikke inimesi õnnelikemaks. Nad on alistunud võõra kultuuri survele. Muutused on nii kiired, et kohalikud inimesed ei suuda kohaneda sellega ja nende üsna hiljuti olnud stabiilne elurütm on täielikult häiritud. Paljud, kes on näinud uusi „hüvesid“, suunduvad maalt linnadesse ning nälgivad ja virelevad seal kõikjal. Lootus paremale elule linnas saab enamasti tugeva tagasilöögi. Aga ka maapiirkondades keskendutakse üha rohkem turism

Hameri hõimu vanaproua  Aeg on läinud kiiresti ja ongi tagasitee hetk käes. Viimasel päeval "ürgses lõunas" käisid teised grupi liikmed veelkord hamerite külas, mitte selles kus eelmises postituses olnud bull-jump toimus, vaid teises, meie bangalo lähedal olevas külas. Mina ei läinud ... ei hommikusöögile ega ka külla. Eelmise päeva sündmused olid nii elavalt meeles, et polnud isu ... ja loomulikult olid ka tervislikud põhjused. Kõht andis selle bangalo köögi toitudele järgi ja hakkas läbi jooksma. Mitte ainult minu, paljudel teistel ka. See oli kindlasti seotud just selle köögiga, sest enne polnud kellelgi midagi viga. Terve järgmise päeva vaevlesin kõhuhädade käes ja manustasin aktiivsütt ja muid tablette. Õhtuks oli suurem jama möödas ja järgmisel päeval sain juba tasapisi taastuma hakata. Kuid seda ikka juhtub. Nimetan seda suurpuhastuseks :) .     Tagasitee ei kulgenud üldse viperusteta, sest lõunasöögi ajal saime teada, et tugevad vihmad on jõgesid paisutanud ning osad

Vanaproua hommikust kohvi nautimas      Järgmisel hommikul läksime välja kell 4.30, et jõuda päikesetõusuks Omorate külla Dessenech´i hõimu juurde. See hõim on  nii Keenia piiri lähedal, et pidime isegi passid kaasa võtma ... immigratsiooni kontrolliks. Erinevalt sõjakatest mursidest on see hõim karjakasvatajatest rändrahvas, kes elavad kiiresti teisaldatavates hüttides ning kelle külas liikus rohkesti loomi. Lisaks püüavad nad jõest kala ning kütivad krokodille, kelle liha söövad. Mehed ollagi hetkel jahil, nägime enamasti vaid naisi ja lapsi. Kuna nende juures käib palju vähem välisturiste, siis oli suhtumine meisse seal hoopis teistsugune. Inimesed olid sõbralikud, naerunäosed ja ka minu enesetunnu oli palju parem nende elu jäädvustades. Ka seal andsime külavanema naisele igaüks 400 birri fotode jäädvustamise eest. Normaalne.        Noored naised tantsisid meie auks ka kohalikku rahvatantsu, mis oli lihtne ja rõõmus. Mitmed meie grupi naisedki lõid tantsule kaasa. Igati lõbus melu o

       Oleme jõudnud reisi sihtkohta - Omo jõe piirkonda. Siin on plaanis külastada mitut hõimu, kelle traditsioonid on säilinud ehedatena ja algupärastena. Esimeseks hõimuks on mursid, kelle küla paiknes Omo ja Mago jõe vahel. Tee sinna oli nii niru kui vähegi olla sai, buss liikus eglaselt tehes slaalomit aukude ja kivide vahel. Välja sõitsime juba hommikul poole seitsme ajal, kohe pärast varajast hommikusööki ja külla jõudsime poole üheksa paiku. Nagu giid ka ennustas, olime esimesed külastajad. Jah. Paraku oli see küla turistide hulgas väga kuulus ja sinna suundusid paljud Etioopiasse tulnud välismaalased.      Mursi külla sõites rääkis giid nende traditsioonidest. Nad "avastati" alles hiljuti, kui üks Itaalia maadeuurija sinnakanti sattus ja hõimu juurde juhtus. Itaallane leidis oma otsa kohaliku oda läbi, sest need inimesed polnud valget nahka näinud ja arvasid, et see mees on kurjuse kehastus. Kusjuures ... oligi, sest Euroopa tsivilisatsioon ei toonud murside kultuuri

See pole külavahetee, vaid maantee ühest linnast teise Luksuslikust hotellist oli päris raske lahkuda, sest oli teada, et ees ei oota pudrumäed ja piimajõed. Kõigepealt 250 km sõitu kitse- ja lehmakarjade sees mööda auke täis ja ärauhutud teed. Keskmine kiirus oli ca 50 km tunnis. Kui karjadega kohtusime, siis tuli kohati ikka seisma jääda, kuni kariloomad tee vabastasid. Kusjuures loomade ajajad vaatasid rohkem meid kui ajasid loomi tee äärde. Keegi ei osanud öelda, mis kellaks me sihtkohta jõuame … Kuid loodus ümberringi oli kena, vaated olid imelised. Mulle meeldivad metsased ja rohelised mäed ning just sellised meid terve päeva ümbritsesid. Kuna üle paari tunni ikka bussis ei istu, siis tehti väikseid vaatamise-jäädvustamise-jalasirutamise pause. Sain taas paar kena liblikat fotole ning loomulikult tohutult kauneid vaateid mägedele. Mida lähemale Konso külale jõudsime, seda rohkem olid mäenõlvad kaetud põlluterrassidega, see on kohalike põllupidajate pika töö tulemus. Kuid hetkel o

Vaade hotelli rõdult      Hommikusöök oli oivaline ... eriti sidrunheina jook. Sõin isukalt omletti, riisi, igasugu lihatäkke, rohelisi juurikaid ja maisiterasid. Loomulikult ka arbuusi ja mangoviile. Isu üle pole ma kunagi kurtnud. Nii algas järgmine päev Etioopia reisil. Kuid see päev oli pisut erinev eelmistest, sest otsustasin eralduda meie grupist, sest paadireis järvel tundus mulle liiga väheatraktiivne. Krokodille ja jõehobusid olen ma ennegi näinud ja kena loodust sain nautida otse hotellirõdult. Seega tellisin endale juhiga auto ja läksin oma teed. Auto tellimiseks kasutasin hotelli abi, mitte meie giidi teenuseid. Kusjuures mind anti hotelli poolt juhile allkirja vastu üle ... nagu eriti väärt kaupa.  Turvamees       Kõigepealt sõitsime Nech Sar´i  rahvusparki, mille suuruseks nimetas autojuht 500 ruutkilomeetrit. Kusjuures ka meie ülejäänud grupp läks samasse rahvusparki, kuid ainult järvele, mitte džunglisse. Mina siirdusin metsa. Sissepääsu juures maksin nõutud tasu (90 bi