Päev Addis-Abebas
Enda
väljapuhkamisest polnud juttugi, hommikul kõpsti kell 7.02 ehk meie aja järgi
6.02 üleval. Ühelt poolt harjumus, kuid teisalt … hotelli kõrval on suur
ehitusplats, kus algasid tööd. Loomulikult pole seinad mürapidavad. Seega sain
magada natuke alla 4,5 tunni. Mis seal ikka, see käib reisidega kaasas. Silmad
on pisu punased ja kipitavad, kuid ega muud probleemi hetkel polegi.
Hotelli ümbrus
on väga ilmekas – vanade ühe-kahekordsete lobudike asemele kerkivad kõrged korrusmajad.
Huvitav, et ma ei silmanud ühtegi suurt maja, kus juba sees elatakse … kõiki
alles ehitatakse. Aga võib ka olla, et nad elavadki nii sees … ilma kardinateta
ja mööblita aknast nähtaval kohal. Tänu ehitusele … ma arvan … on väljas nii
tolmune, et kui käisin paljajalu rõdul, siis nüüd tuleb jalgu pesta. Ja
koristajal põrandat. Oleme siin hotellis kaks ööd, eks siis ole näha, kas
õhtuks toaga midagi tehakse ka.
Tellingud korrusmaja ehitusel ... |
Tundub, et
tõusin esimesena, kedagi meie grupist polnud kaheksa aegu hommikul (nüüd lähen
üle ainult kohalikule ajale) veel näha. Hommikusöök oli täitsa normaalne –
kuss-kuss, muna, mingid kergelt vürtsikad aedviljad ja huvitav taignarull, mis
mulle ei meeldinud … selline äädikane. Juurde jõin vett … igaks juhuks.
Loomulikult oli seal ka värskelt pressitud mahlasid, kuid neid prooviks hiljem …
kui organism pisut harjub. Esimene käik hotellist välja oli päris huvitav.
Jalutasin umbes 100 m siia-sinna ja vaatasin ehitustandrit ning tegin hotellist
fotosid. Mis puudutab ehitust, siis sellistel tellingutel ma küll ei julgeks
tööd teha. Kuid eks nad ise tea. Ega midagi üllatavat polnud .. umbes samad
vaated, mis hotelliaknast. Tagasi hotelli juurde tulles ütles üks
pangaautomaadi juures askeldav mees mind nähes „tere hommikust“. Hea üllatus.
Loomulikult oli see meie kohalik giid, kes on eestlastega juba mitu korda kokku
puutunud. Olla isegi Tartus ja Jurmalas käinud. Ajasime temaga tükk aega juttu …
küsis kas grupijuht veel magab. Igal juhul oli hea meel, et sain temaga
rääkida. Andsin kohe edasi ka oma soovi igal võimalikul hetkel auto koos juhiga
rentida ja ringi sõita. Eks näis.
Päev oli piisavalt sisukas. Alustasime muuseumiga … Lucy oli ikka vaja ära vaadata. Jah. Lucy sai vaadatud … hulk luutükke, mis olid pandud loogilisse asukohta inimkehas. Huvitav, kuid mitte väga eriline. Etioopia on üks maailma vanimatest asustuspaikadest, oli ikka vanu ja väga vanu luid. Kuid mind huvitasid küll rohkem puitarhitektuuri ja -kultuuri pärandid. Siinkandis peaks ju puit olema kiire kasvuga ja vähe säilima, kuid võta näpust … mõnesaja kuni tuhande aasta vanuseid taieseid oli mitmeid. Mis siis on nende säilimise aluseks??? Ega polegi sellest muuseumist midagi rohkem kirjutadagi. Minu õnneks on see meil ainuke muuseum vaadata. Ahh jaa ... üks huvitav vahejuhtum ikka oli muuseumis. Seal oli, nagu ikka, välguga fotode tegemine keelatud ja nii ma siis klõpsutasin välguta. Ja siis äkki, kõige väärtuslikuma eksponaadi ... Lucy ... juures tegi fotokas sähvaka. Ma ei muutnud midagi, ei puutunud midagi, kuid välk tuli. Ei tea, mis sellel fotokal sisse läks ... õnneks polnud ühtegi inimest juures ja ma tegin näo nagu poleks midagi juhtunud ja jalutasin minema. Ei pandud seekord kinni ...
Eukalüptimetsa jalutuskäik |
Nagu tähele panite, ei tulnud auto ja juhi rentimisest midagi välja, sest kell pool seitse oli väljas juba pime ja mis seal pimedas ringi sõita. Ja väsimus ka rõhub peale. Seega homseni ... uute seiklusteni.
Kommentaarid
Postita kommentaar