Konverentsipäevad Campinases

Tee Unicamp´i oli kena roheline

Nagu eelmises blogis kirjutasin, sain konverentsile kenasti registreeritud ja sildid-paberid kätte. Nüüd on juba kolm konverentsipäeva selja taga, mis olid täitsa tavalised. Hommikul kella üheksaks kohale ja õhtul kella viieni pingeline inglisekeelsete ettekannete kuulamine ja kaasamõtlemine ning omale märkmete tegemine. Konverentsidel tuleb igasuguseid häid mõtteid, mis tuleb kohe üles märkida.... muidu ununevad. Arvukaid fotosid tähtsatest professoritest ja nende kujundatud huvitavatest graafikutest ei hakka ma blogisse panema. Kuid kui tagasi olen, siis teen kindlasti ettekande või artikli kuuldust nähtust.  

Konverentsile läksin jala, sest ilmad olid ilusad ja soojad ning enne ja pärast pikka istumist on eriti hea paar kilomeetrit jalutada. Sain oma päevased sammudki täis. Konverentsimaja oli selline tohutu koloss, kuid ikka ei mahtunud kõik sisse ära ja kohvipauside jaoks oli maja ette telk püstitatud. Kohvipausidel olid laual ka minu kohalikud lemmikud - Brasiilia juustuleivakesed. Lõunapausid olid suisa teises majas, niinimetatud professorite majas, kus saime nautida päris rikkaliku bufeelaua pakkumisi. Eriti hea oli loomaliha, mis oli mõnusalt pehme ja mahlane ning hästi maitsestatud. 

Esimesel õhtul oli kohe bankett. Panin selleks oma pidulikuma ülikonna selga ja läksin väljasõidukohta konverentsikeskuse juurde autoga, sest päevakavas oli tagasijõudmine kell 23.00 ja mul polnud mingit isu õhtul hilja jala läbi linna minna. Jäin oma auto-otsusega väga rahule, sest jõudsimegi hilja ja väsinuna oli nii mõnus vupsti hotelli juurde sõita. Bankett ise oli selline jututamine-söömine ... nagu ikka. Mul istus lauas ühel pool ameeriklane, kes rääkis kiiret ameerika inglise keelt ja teisel pool hiinlane, kellele tuli iga lause üle korrata ja kelle inglise keel oli hiinapärane. Mõlemast lauakaaslasest oli päris raske aru saada, kuid suheldud saime. Vahepeal käisin väljas puhkamas, sest see melu ja rääkimine võttis kõvasti energiat.

Huvitavaid hetki sain jäädvustada konverentsile ja tagasi kõmpides. Ikka vaatab ringi ja kuulab linnulaulu. Meelde jäid papagoid, kes suisa karjusid puude otsas. Nende kisa oli linnakärast tugevam ja tekitas linnas sellise džungli tunde. Ühelt poolt mõnus ja teiselt poolt väsitav. Papagoisid oli nii suuri kui väikseid. Enamasti olid nad väga kirjud, kuid oli ka tagasihoidlikumaid. Igal juhul suutsid need sulelised olla kuuldavad ja nähtavad. 

Teine huvitav hetk oli ülekäigurajal, kuhu ei viinud ühtegi teed ja kus kahel pool kasvasid puud. Täitsa huvitav oli vaadata-mõelda. Kas ülekäigurada oli puudele nagu Jaanus FB kommetaariumis märkis ... või oli see koht "puusse panemiseks". Igal juhul sobib see hästi naljasarja "nähtud Brasiilias". Polegi ainult meil sellised "vaimuhiiglased", kes selliseid lahendusi välja mõtlevad ja teostavad. Aga väga ilus ülekäigukoht ... äsja värvitud.

Loomulikult on Brasiilias palju kauneid õisi, mille ilu on sõnadega raske kirjeldada. Neid on eri värvilisi ja suurusega. Aedades ja teede ääres. Hästi lõhnavaid ja lõhnatuid. Kohe igasuguseid ... Alguses proovisin neid rohkem fotodele jäädvustada, kuid mingil hetkel tekkis lootusetuse tunne ... ja enam ei hakanud iga õie peale telefoniga tormi jooksma. Kuid ilus oli ikka.

 Ja nii need päevad läksid. Konverentsi aeg möödus kiiresti, sest infot tuli peale palju ja selle läbimõtlemisel ei pannud tähelegi kui oligi õhtu. Õhtul aga oli nii suur väsimus, et ainsaks mõtteks oli voodi ja uni. Nüüd on konverents läbi ja ilmnes et olin jätnud konverentsijärgsele tuurile registreerumata ning seega on mul nüüd kaks vaba päeva kuni äralennuni. Egas midagi, planeerin need päevad ära.  

 Viimased päevad Brasiilias.