Kallemaailmareisid

20,5 päeva ja 4877,1 km ... koduuksest koduukseni ... ja reis Slovakkiasse läheb mälestusteraamatusse. Mida tooks välja ... mis meeldis ja mida oleks saanud paremini teha? Reis oli aktiivne, tegevusi oli pidevalt ja erinevaid, see mulle väga meeldis.  Morske Oko Slovakkia loodus. Metsased mäed on minu nõrkus ... nii ilusad rohelised ja matkates mõnusad varju pakkuvad. Sellistes mägedes seigelda on lausa lust, eriti kui õhutemperatuur on 24-33 kraadi ... erinevatel kõrgustel erinev. Mägede nõlvadel voolavad ojakesed, mis pahinal kivide vahelt allapoole tõttavad on imeline. Mägede vahel olevad järved ja veehoidlad on mõnusad jaheda veega värskendavad. Ohh ... just selline on minu arvates ideaalne loodusmatk.     Susha Bela matkarada Matkarajad ... eriti Sucha Bela. Meeldis, et matkarajad olid kenasti tähistatud ja neid oli arvukalt nii Madal-Tatrates kui ka Kõrg-Tatrates. Isegi mägedevahelistes orgudes oli radasid. Rajad olid turvalised, kuid samas mitte liiast ära moderniseeritud. Mõned

 Tagasisõit koju algas sellega, et suundusime Kõrg-Tatratesse matkama. Lihtsalt väheks jäi eelmisest korrast. Laupäeva hommikul kella 10 paiku olimegi kõpsti kohal ... kuid läks oma pool tundi enne kui leidsime parkimiskohad. Tundub, et nädalavahetusel on seal päris palju huvilisi autodega kohale tulnud. Õnneks jagunesid need kõik taas erinevate radade vahel ära ja seega polnud matkaradadel mingit tunglamist. Meie läksime rongiga üles ja seadsime taas sammud koskede poole viivale rajale. Poistele meeldis seal turnida. Võtsin koskede kohina videole , see oli võimas ja nauditav. Seekord oli ilm ilus ja suundusime kõrgemale ning kaugemale matkarajale kui eelmine kord. Sai ära käidud 1414 m kõrgusel, mis oli meie matka kõrgeim punkt.  Seoses Kõrg-Tatrate külastusega muutus ka meie tagasitee trajektoor oluliselt. Kui algselt suunas Googlemaps meid Lubljana kaudu Varssavi peale, siis nüüd viis tee tagasi läbi ja ümber Kõrg-Tatrate mäeaheliku ning jõudsime Poola tagasi mööda väikseid teekesi

 Mõeldud ... tehtud. Hommikul sõitsime Slovaki Paradiisi, et läbida raskeima raskusastme rada Sucha Bela ... mis samas on ka kõige populaarsem rada Slovakkias. Sõit kulges läbi Prešovi Kauflandi, sest matkale oli vaja kaasa natuke toiduvarusid ning ka enne matka tuli energiat juurde ammutada. Matkarada algas Podlesoki külakesest, mis oli tõeline turistikeskus. Parkimise eest tuli tasuda 5 eurot päevas ja rajale pääses pärast 17 euro tasumist ... kolm täiskasvanu piletit a´ 4 eurot ja laps 3 eurot. Kusjuures lapseks loetakse seal kuni viieteistaastast noorukit. Parklast raja algusse oli paarsada meetrit, mis tuli raja pikkusele juurde. Valisime 8,8 km-se raja ... teine variant oli 12,6. Raja algus oli rahulik, teekond kulges mööda kivist jõesängi, kus väike ojake keskel rõõmsalt vulises. Matkajaid rajal polnudki nii palju, kuid päris üksi me ka polnud. Kusjuures parklas olnud autode numbrimärkide järgi oli siin tõesti külastajaid paljudest riikidest ... Poola, Tšehhi, Saksamaa, Prants

 Ka puhkusest on vaja puhata, ei saa iga päev ringi tormata ja aktiivseid tegevusi teha. Nii otsustasimegi kolmapäeval ja neljapäeval keskenduda kaubanduses käimisele ja  eimidagi tegemisele. Mitte et päev otsa liikumatus asendis voodi peal lamaks, lihtsalt käime shoppamas ja ujumas, peesitame rannal, mängime lauamänge ja teeme muid rahulikke, vähese infotulvaga tegevusi. Ehk meie puhkusest puhkamine on uue info ja emotsioonide piiramine kahel päeval. Kolmapäeval sõitsime ikka natuke autoga ka ... majakesest järve ääres lähimasse linnakesse Peškov ca 45 km ja tagasi. Ostsime kohalikust suurimast kaubanduskeskusest Eperia mõned vajalikud jalanõud, riideasjad ja loomulikult sõime seal ning magustoiduks taas jäätised. Mulle meeldisid selles väikses, ca 80 tuhande elanikuga, linnakeses vanalinna osa. Majad olid ilusti korda tehtud ja keskväljakul sõitsid ainult bussid, muu transporti sinna ei lubatud. Ka jalakäijate tänav oli nauditav. Huvitavad olid majade vahel kulgevad käigud, mis paral

 Autodega matkajate grupis soovitati mulle enne Slovakkia sõitu käia ära ka Morske Oko järve ääres. Ja seda me ka tegime. Aitäh heale soovitajale. Iseenesest on Vihorlat´i kaitseala palju suurem kui vaid see järveke, kuid just järv on pärl keset Ida-Slovakkias asuvat roheala. Sinna sõites jäi meile teele küngas varemetega ja kuna mul on mäge de, eriti pühade mägede, suhtes kihk sinna otsa ronida, siis pidasime kinni ning läksime mäe tippu varemete juurde. Mäkke viis matkarada, mis oli tähistatud Eesti lipu värvidega. Selle kindluse nimi oli  Hrad Čičva , mis ehitati 1309-1316 Poola kaubateele. Ka nende varemete juures käisid konserveerimis - restaureerimistööd ning meie sealoleku hetkel olid töömehed parajasti ametis.  Eesti lipu värvidega matkaraja tähistus Kui eelmiste lossivaremete külastamise ajal olin jätnud drooni autosse mitme kilomeetri kaugusele, siis seekord võtsin kaasa ja tegin varemetest päris huvitavaid droonifotosid. Minu arvates on droon sellistel puhkudel väga hea ins

 Seekord möödus meie päev Thermal Širava veekeskuses , mis asub Zemplinska Širava veehoidla ääres. Läksime kohale juba avamise ajaks ja võtsime taas päevapiletid. Kahekesi abikaasaga ka saunapileti. Hind oli Bešenova ja Tatralandia omast oluliselt madalam, koos saunaga läks siin sama summa, mis oleks olnud neis kahes suures olnud ilma saunata. Täiskasvanu koos saunaga päevapilet oli 40 eurot, juunioridel saunata 22 eurot. Me olime valmis selles veekeskuses umbkeelsuseks, kuid õnneks saime siiski inglise keeles kõik asjad aetud. Veekeskus polnud suur, kuid mõnus ja vaikne. Polnud seda valjuhäälditest tulevat kära ning ka inimeste arv oli oluliselt väiksem kui Bešenovas või Tatralandias.... eriti viimases. Veekeskuses olid nii loodusliku veega bassein, lainebassein, tohutul hulgal erinevaid massaažibasseine ja dušše, mõned liutorud ja mõnus ringvoolubassein. Seega kõik nagu mujalgi, kuid lihtsalt väiksemas mastaabis. Kuid ega meile polnud megabasseine ju vajagi. Loodusliku veega basseini

Košice on Ida-Slovakkia suurim linn, elanikke umbes 230 tuhat. Loomulikult ei saanud me jätta seal käimata ning linna keskel purskkaevu juures jäätist söömata. Kuid kõigest ikka järgemööda. Pühapäeva hommikul olid plaanid päevaks veel tegemata. Pere konsiilium tuli kokku ja otsustasime, et just see päev on õige kohalikku suurlinna vallutada. Sinna oli majutuskohast 82 kilomeetrit ... alguses väikesed külavaheteed, kus sai sõita maksimaalselt 50 km/h, kuid lõpuks Prešovi ja Košice vahel oli kiirtee, kus kimasin 130-ga. Tunnike kulus sõidule ikka. Kohale jõudes suundusime kohe keskklinna, otse keskplatsile Püha Elizabethi katedraali juurde. Parkimisega oli natuke tegemist ... koha küll leidsime kiiresti, kuid oli selgusetu, kas tasuda tuleb või mitte. Nimelt oli parkimisõpetus kenasti ekraanil ka inglise keeles, kuid info, millal tuleb parkimise eest tasuda ja millal mitte, oli ainult slovaki keeles ... google andis tõlkeks sõna "puhkus". Lõpuks ei saanudki muidu, kui panin paa